AVASTADES MAAILMA JA ISEENNAST

Enam kui kuu Uus Meremaal on uskumatu kiirusega möödunud. Nüüdseks olen mõneks ajaks stand by positsioonil, et teenida veidi elatist. Kuid aeg, mis eelnes sellele, oli küll lühike, kuid sisutihe ja mälestuste pagasisse on lisatud kuhjaga uusi hetki ja emotsioone. Lühidalt öeldes VÕRRATU, justkui tõeline muinajutt!

ARTHUR’S PASS RAHVUSPARK

Minibussiga kohale jõudes võtsin esmalt istet pargipingil, et hinge tõmmata, kuna tee peal läbi klaasiakna nähtu jättis sügava mulje. Samal ajal jalutas ligi hiigel suur papagoi, sõna otseses mõttes. Kui ta oma tiibu sapsutas, välkus kollast ja rohelist sulekarva. Oli teine äärmiselt uudishimulik, hüppas lauale ja uudistas mu seljakotti. Kuna aga midagi pihta polnud panna, siis loobus ning lahkus uhkusega.
Edasi seadsin sammud turismipunkti, et panna paika ees seisvate päevade kava, uurida, mis võimalused mul, kui algajal matkajal on ning mida soovitatakse. Kuna päev oli veel enne lõunat, siis pakuti mulle välja nii 5 tunnine matk 1100 meetri kõrgusele. Mis siis ikka, registreerisin end hostelis kiirelt sisse, kokkasin pudru kõhtu, mugavad riided ja matkasaapad jalga ning minek. Seljakoti sisu oli päris mahukas, kuid soovitati kaasa võtta kõik esmavajalik juhul kui....peaks miskit juhtuma ning olen sunnitud näiteks öö väljas veetma. Selle tarbeks sai kaasa võetud soepesu ja fliis + termokile ning ühtteist hamba alla. Kuigi taevas oli peaaegu et pilvitu, oli kotis ka vihmajakk. Nimelt pidavat siin ilm väga kiirelt muutuma, mida olen nüüdseks ka oma silmaga tõdenud, seega kella 11´ne päikene võib pool 12 asenduda lausvihmaga ning külma õhutemperatuuriga. Kiivide maal, igal sammul, mitte ainult matkates, pean olema valmis muutusteks. Ja kui vastav varustus-riietus pagasis olemas, ei tohiks probleeme tekkida.
Väga turvalise tunde mägedesse matkama minnes annab asjaolu, et enne igat keerulisemat retke tuleb oma nimi ja vastav rada kirja panna ning naasedes paber allkirjastatult tagastada offisisse. Nii on kõigil ülevaade, et seiklejad elus tervelt tagasi. Juhul, kui hommikul kella 8´ks pole paberit laual või postkastis, saadetakse välja meeskond koos koertega ning kammitakse läbi kogu rada, kuni hädasolija lõpuks abi saab! Tundub suhteliselt hea lahendus, kuigi oleme ausad, kui sa ikka päris tugeva ja pika kukkumise teed, võib öö saada sulle ka saatuslikuks. Mulle tundub hea lahendusena alati kaasas kanda nn beebiraadiot

SCOTT´S TRACK

Minu esimeseks matkarajaks osutus suhteliselt järsk ja käänuline rada, mis algas läbi metsatuka, ületades paari ojakest. Mida kõrgemale jõudsin, seda hõredamaks muutus loodus ning peagi sammusin kivirahnudel. Ümberringi haljendasid aasad ning siin seal õitsesid imeilusad valged tundmatud lilled. Pannes siia juurde veel taamal paistvad lumised mäetipud, siis oli ikka küll tegu justkui postkaardi pildiga. Ma olin totaalselt sõnatu! Ikka kõrgemale ja kõrgemale ma lõpuks ronisin, higimull otsa ees. Tegin mitmeid pause, kuna vaated ümberringi olid ahhetama panevad. Lihtsalt istusin kivinukil ja vaatasin kaugusesse, mis oli lihtsalt lummav. Ühel hetkel muutus rada äärmiselt kitsaks ja jalgealust katsid suured mustad kivilahmakad, vasakul ja paremal laius ainult tühjus sügavikku. Ettevaatlikult edasi ronides muutus kogu pilt hämmastavaks. Peale 2,5 tunnist matka olin lõpuks tipus ja seda tunnet pole võimalik edasi anda! Sisemus oli ärevil ja täis lihtsalt super head tunnet. Sellist tunnet, mida pole varem kogenud! Ükskõik, mis suunas sa ka ei vaataks, näed ainult lumiseid mägesi, kuskil vuliseb vesi ja need samas suured papagoid pakuvad seltsi. Uskumatu! Istusin maha, et veidi einestada ning vähemalt kümnekesi piirasid nad mu sisse. Tulid nii lähedale, kui veel tulla oleks saanud aga see kõik eesmärgil, et ehk annab miskit pihta panna! Katsetasid algul mu fotokakotti, kuid mu reaktsioon oli kiirem. Peale seda sammu oli pilt selge, et nende elukatega nalja pole. Toppisin kõik lahtise tagasi seljakotti ja nautisin edasi auga teenitud võileiba Küll üritasid nad ka kogu mu kotti kaasa vedada, kuid hammas ei hakanud peale....Tol hetkel saabus minuga ühele kõrgusele härrasmees Uus Meremaalt, kes lihtsalt aegajalt võtab aja maha ning matkab looduses. Istusime koos, ajasime juttu, kui ühel hetkel kaval papagoi krahmas hammaste vahele kilekoti, mille sees tal oli šhokolaad jms. Kurbusega aga pean mainima, et papagoi, kes saagi omaks sai, enam pikalt elupäevi lugeda ei saa, kuna inimtoit on neile surmav. Nii näebki kõikjal hoiatussilte: Toidetud papagoi on surnud papagoi ! Kurb, aga tõsi....
Hiljem kuulsin, kuidas ühele saksa naisterahvale lõppes kogu matk aga sootuks kurvemalt. Nimelt oli ta äsja muretsenud hirmkalli fotoka, mille jättis ehk siis lohakusest või teadmatusest lindude suhtes unarusse, kuni ühel hetkel oli kaamera lennus ning sekund paar kildudeks kivil, kuna pikka lendu hammaste vahel vastu ei peetud...
Olles tipus elu nautinud ligi tunnike, otsustasin sammud tagasi maa peale seada. Peaks ütlema, et allaminek oli kordades keerulisem, kuna põlvedele lasus suur koorem ning väga lihtne oli libastuda, eriti kiviklibul. Korra õnnestus mul ka pepuli ära käia, mille mälestuseks sain mõnusa sinika kannikal Igaljuhul oli see mulle hoiatuseks, et vaata ette ning tark ei torma ! 1,5 h ja olin tagasi alguspunktis. Sisetunne õitses ja pulbitses energiast ning õnnejoovastusest! Sai mu elu esime seda sorti loodusretk läbitud ning tean, et olen loodusega seotud rohkem, kui ma seda ise arvatagi oskasin! Minu jaoks on see kõik elustiil, mida ei vahetaks millegi muu vastu!
Tagasi hostelis, oli kuum dušš hämmastavalt mõnus kosutus, peale mida lippasin tursimipunkti ja potsatasin postkasti oma tähtsa paberi...allkirjata Alles mõningased minutid hiljem meenus, et oih, kellelgi pole hommikul õrna aimugi, kes siis naases ja kes mitte! Aga teha polnud enam midagi, kuid olukord lahenes siiski....Nimelt käisin kohalikus pubis, et proovida mõnd kohalikku uut õllesorti iseenese premeerimiseks. Platsis oli ka meesterahvas, kelle käest sain hommikul infot tänase päeva plaani kohta! Mainisin, et tühi leht kuulub mulle ja asi ants. Tema arvates sain tublilt hakkama, sest olin tagasi all oodatust varem! Ajasime veidi juttu, kuni tundsin, et uni kipub vägisi silma, seega seadsin sammud tagasi kodu suunas ning magasin sügavalt kuni kella helisemiseni! Võib ehk tunduda kummaline, miks puhkusel olles vajan alarmi, kuid tahtsin teise päeva matka alustada võimalikult varakult, et võtta päevast kõik, mis võtta annab!

BEALEY SPUR TRACK

Alguspunkt oli Arthur Pass´st 12 km eemal. Kohale jõudmine polnud aga probleem, sain küüti saksa noormehelt, kes ise Christchurchi suunas põrutas. Kell 9.30, seljakott seljas, algas mu teine rännak. Ilm taaskord lust kui lillepidu. Ligi tunnikese kõmpisin mööda metsa alust, jõudes siis avarustesse ja hakkasid looma suurepärased vaated allpool kulgevale jõele, sildadele, kihutavatele autodele jne. Nagu eelmiselgi päeval, nii ka tol päeval sammusin ikka edasi ja edasi, teades, et ühel hetkel peaks ma jõudma ajaloolise hütini, kus võimalik ka magada. Läbi hämmastava raja ma matkasin, ületasin pika puusilla, nägin rohkem kui ma mäletada oskan, kuni peale 2,5 tundi paistiski taamal miskit ehitist. Sammud viisad aina lähemale ja kohale jõudes tõdesin, et keegi oli siin hiljuti olnud, kuna lõkkeplats lõhnas suhteliselt värskelt Ausalt öeldes oli ka tiba hirm sees, sest olin üks teab kus, kuid uudishimu ei lasknud mul hoida ust suletuna. Avasin riivi ja lõin ukse lahti ning kohkusin, kuna kuivad puuhalud tunduvad ju loomulikult üsnagi hirmutavad pimedas ruumis Pistsin siiski pea ukse vahelt sisse. Tegu tõesti vana ajaloolise paigaga, 3 nari, kus madratsid haisesid ja pikali heitma just ei kutsunud. Toa keskel oli puidust laud, mille peal paar küünlajuppi. Ühes seinas oli ettenägelikult külmadeks õhtuteks kamin. Ütleme nii, et seltskonnaga võiks seal öö isegi ära veeta, oleks huvitav kogemus. Teed väljas lõket ja naudid looduse vaikust enese ümber, kuid ihuüksi jookseks jänes mulle püksi! Millegipärast tuleb Nukitsamehe film silme ette:“ Kusti, Kusti kus sa oled ?“ Juba päise päeva ajal kuuldes kuskil krõpsu, hiilisin ümber hüti ja vaatasin, mis toimub. Loomulikult kedagi seal polnud
Peale söögipausi seadsin sammud edasi, sest väidetavalt olevat tunni aja kaugusel esimene mäetipp, kust avanevad taaskord super vaated. Rajatähistus aga lõppes ning pidin läbi metsatuka hiilima. Polnud algul päris kindel, kas liigun õiges suunas ja mu kahtlused osutusid õigeks. Sattusin aina tihedamasse võssa, endal süda saapa sääres. Samas kui mõelda, no mida mul seal karta tegelikult oli ? HAHAHAA....Seadsin sammud tagasi hüti suunas ja võtsin uue trajektoori, mis osutus õigeks. Kõigest 15min läbi metsasalu ja olin taas avarustes ning nägin taamal järgmist sihtpunkti. Teekond oli ainult üles mäge, kuid suhteliselt lihtne. Hingeldama võttis aga siiski Tund 10 koos kaamera klõpsimisega ja olingi taaskord kuskil tipus. Selgus mulle seal, et see pole aga mitte raja lõpp, kuna kitsast teekonda võisin näha nii kaugele kui silm seletab. Kuna päev oli alles nooruke, otsustasin edasi minna. Sammusin tollelt „künkalt“ alla ja siis üles ja taaskord alla ja uuesti üles, kuni leidsin, et edasi ma enam ei lähe, kuna tundub, et lõppu pole. Istusin lihtsalt kivinukile ja imetlesin elu enese ümber. Oleks võinud seal pea alasti ringi joosta, sest ühtki hingelist, peale minu, polnud. Tegin mõnusaid fotosi, millest osad hiljem Christchurchis välja printisin ja perele-sõpradele saatsin jõulekingiks. Tunnike möödus linnu lennul ja parim tundus hakata samad teed mööda tagasi minema. Olles valmis minekuks, nägin eemal kahte hingelist, mis kuidagi kergendas mu tunnet, et näe, ma polegi üksi...Viis minutit ja me teed ristusid. Tütarlaps Itaaliast ja noormees Inglismaalt, kohtusid Uus Meremaal ja elavad nüüdsest siin ning tulid nädalavahetuseks linnaelu pingeid maandama. Ja selguski, et see rada lõpmatu, kuna neil seljas hiigelsuured seljakotid, telgi ja muu varustusega ning lõpp sihtpunkt mööda sama rada on oioi kui kaugel. Sees hakkas kohe kripeldama, et ma ju tahan kaaaa.....Aga usun, et küll need ajad ka minu ellu saabuvad ning mitme päevaseid trippe ette võtan. Mõnes mõttes tol päeval oli päevane matk tark mõte, kuna maksimum 10 minutit hiljem hakkas vihma tibutama, mis panin mind kiiremaid samme tegema. Jõudsin tagasi hütini, kui sadu oli meeletu. Enam mitte hirmu tundes, avasin taaskord riivi, et katta seljakott vihmakattega ning iseenese keha samuti.
Vihma lõppu ma ootama ei jäänud, sest mis matkaja see minust nii teeks Teadsin, et teekond tagasi on pikk, seega läbi paduvihma ma jalad taaskord rajale seadsin. Vahel ehk võib olla üsna tüütu ja igav läbida üht sama rada topelt, s.t. algus- ja lõpp-punkt on samad, kuid samas teistpidi liikudes märkad siiski miskit uut ja huvitavat, mis enne jäi nägemata. 2 tundi läbi vihma ma tuiasin, kuni olin taaskord kahe jalaga kõval pinnasel. Teades, et kodu on 12 km kaugusel, oli mul kaks varianti, kas võtta see tee ette sörkides või hääletada? Olles maanteel, vurasid autod minust tihti mööda ja no näe, ei suutnud sõrme püsti ajada, kuidagi pelgasin. Samas sörkimistuju peale 7 h enam ka polnud, seega peas mõtteid keerutades kuni 30 minutit ma vaikselt edasi liikusin, kuni lõpuks otsustasin, et olgu, teem ära! Pöial püsti ja vaatame, mis saab. Küllap tuleb seda aga nimetada algaja õnneks, sest esimene auto pidas kinni ja tagasi Arhtur Pass´is ma olin. Taaskord mõnus kuum dušš, pastaroog ja hilisem õlu kohalikus pubis!

KOSK JA CON’S TRACK

Tundub, et iga päevaga anti mulle aina kergem rada. Esmalt tol hommikul vaatasin üle kohaliku kose, mis oli küll kena, kuid Austraalias nähtu pani tolle kahvatama...Edasi võtsin ette matkaraja, mis oli ainult ülesmäge, ümberringi tihe mets. Ei saa öelda, et just imelihtne oleks olnud, kuna turnimist oli omajagu. Ehk lihtsalt kõige turvalisem retk võrreldes eelnevaga. Kaks tundi ja nagu kaardil märgitud oli, lõppes metsajoon. Tuli ronida veel nii paarkümmend meetrit ja olin platvormil, kus viska jalad „ varna“ ja naudi taaskordset vaadet. Mu ees oli ka hoiatussilt: Edasi võivad minna ainult kogenud matkajad. Pidades end keskklassi matkajaks, turnisin veidi edasi, sest kõrgemad vaated on ju ikka paremad  Ühel hetkel aga taipasin, et aitab küll, kuna jalgealust kattis kiviklibu ja liig ohtlik. Väikene vale liigutus ja läinud sa oledki!
Tunnikese istusin ma hoiatussildi kõrval, lugesin raamatut, kuid päike oli liig uinutav ja loobusin.Mõtlesin vaid omi mõtteid elust ja olust ning pöördusin tagasi. Ka seekord oli alla minek keerulisem, tuli sooritada hüppeid jms. Ei kahetse, et mindud sai, midagi teistmoodi ja peale kahte pikka päeva andsid mu jalalihased tunda....seega lühike päev oli igati asja ette!

NELJAS PÄEV...

Mõte oli tagasi Chrischurchi pöörduda, aga....avades hommikul silmad, nautides hommikusööki väljas ning hingates värsket hommikupalavust, oli tunne, et ei tahaks justkui lahkuda. Ilma pikema mõtlemiseta tõdesin, et mul pole ju kiiret ja nii ma lisapäeva võtsin. Läbitud sai väikene matk mööda jõekallast orus, ülejäänu ajast möödus raamatut lugedes ja edasisi plaane pidades kuni õhtu tundideni. Uuel päeval tõusin 8 paiku, kuna plaan tagasi linna oli hääletada ja ei tahtnud seda liig hilisele kellaajale jätta. Seekord oli julgust tiba enam ning pöial sai püsti aetud kiirelt. Mitmed kümned autod kimasid minust mööda ja hakkas suht lootusetu seis tekkima. Kott seljas kõmpisin mööda teed edasi. Kuuldes kaugustest mootorihääli, ajasin sõrme taas püsti, kuid ei midagi. Nii vältas see pool tundi, kuni lõpuks rekkajuht halastas ja tõmbas teepervele. Kuna hääletamine pole mu põhitegevuste hulka varem kuulunud, siis sisemuses ikka kerge ebausk. Pole kogemusi, keda usaldada silmapilgselt, keda mitte? Aga see on vast midagi, mida õpetada ei saagi, kõik tuleb kogemuste põhjal, nagu iga asi siin elus! Ja uuteks kogemusteks olen ma kindlasti valmis, selleks sai ka maailma avastama tuldud, et kogeda elu, mis kodu seinte vahel jääks olemata. Eestis ei veedaks ma kuid telgis ega võtaks iga päev külma dushi ega istuks wc potil, kus kükitad, uks puudub ja vaade laiub põllule Ja nii seda võimaluste, uute elunurkade rida, väljapool kodumaal saaks ma jätkata lõpmatuseni. Väga paljud hetked on ehk äärmiselt primitiivsed, nagu kirsside korjamine, kuid isiklikult ei vahetaks ma neid kogemusi ja läbi elamisi ei uhke villa ega miljoni krooni vastu. Muidugi ei ole ka mul siin alati kõik lust ja lillepidu, kuna igal roosil on okkad! Nii vahel tundubki, et kõik on kokku varisemas, puudub igasugune mõte edasi liikuda, või lihtsalt pole ühtki ideed, kuhu suunas minna ja mida teha. Eriti saavad need tunded valdavaks, kui väljas kallab kui oavarrest ja kõik tundub lootusetu ning tühi. Ja isegi, kui sul on inimesed ümberringi, võid sa end tunda liig üksi ja tundub justkui keegi imeks su seest energiat, mis annaks jõudu pea püsti tõsta ning öelda iseendale, et see pole maailma lõpp, elus ongi tõusud ja mõõnad, sinu ülesanne on neile vastu seista ja hakkama saada, nii hästi või halvasti, kui sa vähegi suudad! Omast kogemusest võin öelda, et kindlasti olen läbinud aegu, mil tunne liig madal ning seetõttu olen paljustki ilma jäänud ja pole hetki täiel rinnal nautinud. Samas ma aga arvan, et ma pole ju igavesel puhkusel, see on mu hetke elustiil ning nö koduses miljöös oli samuti hetki, kus oleks võinud saada enam positiivset elamust vms. Isiklikult arvan, et kõik, mis elus juhtub, on ette määratud ning alati juhtub-tuleb see, mis tulema peab! Vahel on aga päris kummaline tagasi vaadata ning näha, kuidas teatud situatsioonid lahenesid, mis edasi sai! Kindlasti on mu enda elus hetkel palju lahtisi lugusi, millele ei tea vastust keegi. Osaliselt on see põnev mäng, kuid aeg ajalt võivad emotsioonid langeda äärmiselt madalale, pisar kipub vägisi silma...Ja pole ühtki tõelist sõpra, kui sa teda just nüüd ja praegu vajad. Seega 99,9% oled sa üksi ning see on tõeline proovile panek vastupidavuses ja hakkama saamises! Vahel osutub kõik äärmiselt raskeks, kuid millalgi tuleb päike taas pilve tagant välja ning elu tundub taas imeilus....Vahel mõtlen endamisi, kas ma põgenen millegi eest ?
Igaljuhul, peale kahetunnist kurvilist teekonda rekkaistmel oli õnnelikult tagasi Christchurchis ning tagasi Sue pool, kuhu suurema osa oma pagasist jätsin ning veetsin ühe extra öö seal pool. Taaskord kostitati mind uhke õhtusöögiga ning ajasime mõnusalt juttu. Järgmisel päeval olin asjalik linna peal. Otsustasin siiski ühtteist koju jõuluks saata, kuid paraku pole siiani Tallinna jõudnud Loodan, et pole õhus kaotsi läinud, nagu on juhtunud kõikide postkaartidega, mis said teele pandud Aasia eri nurkadest....
Ära ei jõua imestada siinsete inimeste lahkust. Nimelt tol õhtul oli mu plaan veeta öö Lee pool, kes oli mu esmane kostitaja Uus Meremaal. Enam kui vaimustatud oli ta mu taaskordsest tulekust. Ja Sue oli see, kes mu autoga ära viis, mis lihtsalt uskumatu. Säästsin sellega nii aega kui ka raha. Aitäh talle ! Õhtu möödus suurepäraselt. Lee vanemad on positiivsed ja midagi on selles majas, mis paneb mind alai end hästi tundma. Ei tea, mis aura seal möllab, kuid rahulikkus on garanteeritud. Veetsime pikalt aega muusikat kuulates ja niisama juttu ajades, kuni lõpuks uni silmis ja aeg teki alla pugeda. Varahommikul tegelesin pakkimisega, kuna otsustasin ühtteist oma pagasist Lee juurde hoiule jätta ja hakkama saada vähemaga! Seega on mul müüd ka alati põhjust tagasi minna....
Peale hommikusööki tõdesime, et mul on aeg taas edasi liikuda, suunaga tagasi lennujaama, kuid mitte lennu eesmärgil. Nimelt sai plaaniks võetud neljapäevane autoreis mööda idarannikut.....

Käes on 26. November, istun Attomic Shuttle bussis, mis viib mind Arthur´s Pass Rahvusparki. Asub see lõuna saare suhtleliselt keskpunktis, 158 km Christchurchist, mis on kaardil suur täpp! http://www.doc.govt.nz/parks-and-recreation/national-parks/arthurs-pass/ Pole veel nädalatki siin mail mööda saatnud, kui ei suutnud enam oma kirele vastu panna ning otsisin väljapääsu loodusesse. Selleks ma siia ka olen tulnud, et näha seda tõeliselt uskumatut väljapool linnapiiri! Kuidas aga ma nii kaugele üldse oma teekonnaga jõudsin?
Niisiis oli 20. November, Sydney, Bondi Beach endiselt. Hommikul ärkasin Taneli ja Arne pool, kuna 100 grammi Vana Tallinnat kustutas pildi diivanil! No juhtub! Kell 7 hommikul avasin silmad ja teadsin, et pean tõttama, kuna enne õhtust lendu tahaks ühtkoma teist veel korda ajada. Päev oli imeilus, seega raudpolt, et tunnike soovin lesida ranna ääres, kus mul totaalselt uni silma tuli. Peale seda lippasin Alani poole, et pakkida pagas ja minna vastu uutele seiklustele. Minu rännakus tegu siis viienda sihtpunktiga, nimeks Uus Meremaa! Tunne mineku suhtes on saanud kuidagi erilise ja sügava emotsiooni osaliseks. Minus peitus palju ootusärevust ning nüüdseks, juba kohal olles, on kõik täpselt sama!
Kuna plaan sel kaugel kaugel mandril on elada kokkuhoidlikult, et hoida raske tööga saadud raha seikluste ja avastuste tarbeks, siis www.couchsurfing.com kasutades leidsin esimeseks kaheks ööks öömaja.Hiiglama huvitav võimalus, tutvud kohalikega, kes pajatavad sulle huvitavaid lugusi ning vastutulelikkusest ei maksa üldse rääkidagi. Muidugi on alati tegu riskiga ja mõlemapoolselt, kuna iial ei tea, mis nägu sulle vastu vaatab! Minu esimene valik laabus libedalt....Nimeks noormehel Lee, kes elab koos ema-isaga, kuna on ise samuti rändaja hing, mistõttu pole mõtet omada isiklikku elamispinda. Kuna mu lend Sydneyst hilines 40 minutit, olin sunnitud Lee´le teate saatma, sest mis hea pärast peaks ta peale südaööd mulle vastu tulema? Olin enam kui valmis veetma öö lennujaama põrandal, et hommikul targa vaimuga Lee üles otsida.
Kell oli 00.40, kui passi sain ametliku loa sisustada oma elu tervelt ühe aasta jooksul! Lennukist siseruumidesse minnes tuli kuskilt kaela väline õhk ja ohhoooo....see oli niivõrd külm ja jäine. Teadsin, et lühike püks ja pläta jalas ei lähe mitte! Jõudes läbi viimaste klaasuste jäi mu silm peatuma ühel noormehel ja olin meeldivalt üllatunud-tänulik,kuna Lee otsustas mulle siiski järgi tulla. Sõiduvahendiks oli mootorratas Tükk aega pidasime sõjaplaani, kuis me kaks ja pagas ära mahutada? Mõeldud – tehtud, suur kott Lee seljas, mina tema taga pisipagasiga. Nii me ligi 20 minutit südaööl, läbi tohutu vihma, linnaossa Cashmere sõitsime. Tassike teed, lühivestlus ning 2.00 olime mõlemad teki all! Magasin piisavalt hästi, kuid aeg ajalt miski siiski äratas. Hommikul sai võetud kuum dušš, porgandisupp ja kohvi. Võrreldes eelneva ööga oli ilm imeilus, päike lõõmas ja mu ees avanes uskumatu vaade. Maja asub mäetipus, kust avaneb vaade linnale ja taamal olevatele mägedele, mille tippusi katavad veel lumemütsid! See oli nii ilus, et võttis suisa pisara silma! Teadsin: MA OLEN SAABUNUD! PS: Teisel ööl, kell 3.30 kogesin esmakordselt kahe sekundilist maavärinat
Kuni poole päevane käis Lee katust värvimas, et veidi sissetulekut suurendada. Seni aja võtsin ma sammud tänavaile. Jalutasin mööda jõe äärset teed ligi paar tundi. Tagasi tulles pakuti klaas kosutavat jooki, saabus ka Lee ning koos tegime kiire tiiru toidupoes, et võtta miskit hamba alla. Toitu nautisime pikniku pidades. Mootorrattal taas hääled sees ning mööda käänulist teed jõudsime väikesesse parki, mis asus samuti kõrgel mäe otsas. Vaade oli super! Nii rahulik ja nii niii...
Nii mu kaks esimest ööd-päeva möödusid, edasi viis tee Christchurch city´sse, kuna Lee ise läks vennaga nädalaks kämpima. Uut diivani kohta polnud leidnud, seega möödusid mu paar järgnevat ööd hostelis. Päris kummaline tunne oli tunda end taas teiste rändurite keskel, elada samas toas ning õhtuti ajada elujuttu...Omamoodi uus ja lahe kogemus, olin juba unustanud. Samas kindlasti ei ole tegu niivõrd mõjuva põhjusega, et hakkakski kõiki öid hostelis veetma, kuna raha paneb asjad paika!
Niisiis päeval, mil linna jõudsin, seadsin esmased sammud panka, et avada siinne konto ning number maksude tasumiseks. Kõik justkui 15 kuud tagasi Sydneys. Asi laabus oluliselt libedamalt kuni hetkeni....mil soovisin raha Austraalia kontolt siia üle kanda. Võttis see terve päeva peavalu ning pikki vestlusi skype teel, kuna keegi täpselt ei teadnud, mis viisil saaks ma raha säästes ning valutult ülekande teha. Siinsest pangast mainiti, et ise ma ülekannet teha ei saa. Austraalia pool väitis, et saab ikka küll. Jäin siis toda viimast uskuma ning katsetasin....Enne „send“ nuppu vajutades taheti aga teada hulk andmeid. Nii ma siis inglise keelt pangaduses üritasin purssida, kuni lõpuks oli raha teele saadetud. On see skype ikka paganama hea leiutis, tublid Eesti poisid Absoluutselt kõik on üllatunud, kui mainin, kus on skype´i juured....
Üks suur mure kaelast, hakkasin edasi uurima, mis suunas edasi liikuda, kuna sooviks natuke lisaraha teenida. Vihjed käivad aina lõuna suunas, seal asuvad paar linnakest nagu Cromwell ja Central Otago. Need kaks piirkonda pidid ilma suhtes olema kõige kontrastsemad, talvel on kõva pakane ning suvel meeletu kuumus, midagi sellist mujal ei pidavat ilmataat korda saatma! Mistõttu igati loogiline, et puuviljad tahavad just seal küpseda....Eks näis, teele ma veel asunud pole....kuna Arthurs Pass on ootamas. Just praegu aknast välja vaadates näen eemal taaskord lumiseid mäetippe...
Eile saigi tehtud väikene ostutuur, kuna ühtkomateist oli mu matkaja pagasist puudu. Muretsesin lisapaari mugavaid sokke, termopüksid lambavillakiuga, nipetnäpet, söögipoolist, kuna tõenäoliselt koha peal on hinnad laes! Olin sunnitud muretsema ka uue fotoaparaadi, mida ostes küll süda tilkus verd, kuid mu eelnev abivahend on oma elu ära elanud. EI tööta taimer, puudu funktsiooninupp ning aeg ajalt ei toimi ka sisse lülitus. Seega ei tahaks end tunda situatsioonis, kus fotosüüdistus oleks vajalik ja just siis keeldub aparaat totaalselt koostööst! Samas oli see ühekordne välja minek ja investeering tulevikku, nagu kõik varustus, mida olen nö sunnitud soetama, kuna Uus Meremaal teisiti ei saa.
Ja nii täna hommikul kell 6 oli äratus. Veetsin taaskord kaks ööd koduses keskkonnas. Sue ja tema perekonna pool. Imetore 55 aastane naisterahvas, kes õpetab inglise keelt, elanud pikki aastaid Papua Guinea´s ning nooruses oma riiki avastanud. Tuli ta mulle kahel korral linna järgi ning täna viskas ära bussijaama. Soe toit ning ilusti seatud voodi, meeldivad jutuajamised ning Maori kultuuri sissejuhatus! Olevat tema ex meeski Maori...Mis ma ikka muud oskan öelda, kui lihtsalt uskumatu!
Pakkisin pagasi vaid ees ootavaks paariks – kolmeks päevaks ( eks peagi saan teada, kas tegin õiged valikud ) ning ülejäänu jäi Sue poole. Tulles tagasi Christchurci, teen talle kõne ning veedan veel ühe öö, peale mida sean sammud siis lõuna poole...
Usun, et üsna pea peaks ma Arthurś Pass´s kohal olema, oih just oli silt veel 96km....vist läheb ikka suts veel aega....muruväljadel lesivad lambakarjad, päikene hetkel pilve taga ja ümberringi mägi mäe otsas, mille tipud jätkuvalt lumevati all. Möödas 2 aastat, kui LUND nägin Ma olen ärevil! Postkaardi pilt on elusuuruses minu ees...

Kuumas Bondi Beachi meeleolus.....

Hommikul kell 7 oli uni läinud, kuigi magama sai mindud alles kell 1 öösel. Kuna mu tuba oli rannavaatega, mis maksis küll kopsakama summa võrreldes tavapärase backpackeri voodikohaga, kuid alati ei saa mõelda rahale. Ja olen õnnelik, et mul selline valik sattus, kuna silm avades naeratas akna vahelt sisse päikene ja ei suutnudki enam voodis, magamiskott peal, lesida.....NII ILUS, ma lähen ja vaatan ringi, hingan sisse seda va hommikupäikest. Istusin rannal, see oli nii kena ja armas ja soe. Olen ju siin aasta tagasi ligi paar nädalat veetnud, kuidagi kodune tunne....Eelnevalt olin 2 päeva Town Hallis, kuid tänan õnne, et sealt nö põgeneda õnnestus. Bondi beachil on oma aura, loodussõbralik ja muretu, pole kiiret linnaelu, kus tänav kubiseb kirjutest inimestest.
Praegu istun ma kogu oma suure pagasiga rohelisel murul, kus ookean laiub ees ja päikene sirab endiselt taevas. Pakkisin asjad kokku Bondi Backpackersis, kuna järgnevad paar ööd, enne kui taas õhku tõusen, elan mõnusa inglise sõbra Alani juures, kes on Bondil töötanud nüüdseks juba 7,5 kuud ja jagab kolme teise poisiga majaosa. Ise tutvusin Alaniga läbi Outlandi, kus koos rohisime, väetasime ja puid istutasime ning oli ta mu üks parimatest sõpradest....Seega rõõm oli suur eile taas peale pikka vahet kokku saada ja muljetada. Minul muidugi enam lugusi rääkida, kuna 2,5 kuud Aasias seljataga. Alan on samuti suur seiklejahing, seega pakkus iga pisimgi detail talle tohutut huvi...Tegime väikese veini ja tundsime rõõmu lihtsatest asjadest, nagu tol korral oli taasnägemisrõõm ja kõik sellega kaasnev!
Kuna hetkel ei saanud omi asju tuppa viia, siis seadsingi sammud ranna suunas. Pilt, mis siin avaneb, on uskumatu. Ma tunnen, et olen tõelisel puhkusel. Kui Aasias sai pidevalt ringi seigeldud ja kohalikega nö mässatud, et näiteks õiget hinda transpordile saada, siis hetkeks on aeg taas peatunud, olen ainult mina ja too easy feeling! Lähistel on laste mänguplats, kus 20 ema oma põnnidega mänguhoos, mõnel neid suisa mitu....Teisel pool kogunesid paarkümmend minutit tagasi 4 titemammat, kelle tibud alles vankrites. Sinna jäeti nad omavahel titajuttu ajama, samal ajal, kui ise teevad naised miskit trennimoodi...Ja just praegu panid ka poksikindad kätte....Üks kutsagi tuli minu juurde uudistama, viskas siruli ja ootas, et kõhu alt sügaksin....Vaatan enese ette kaugustesse ja näen imeilusast helesinist ookeani, sama värvi taevalaotus, tuul kergelt vihiseb, mis ongi super leevendus kõrvatava päikese eest. Ausalt öeldes tekkis mõte, et tahaks siin rohkem kui 2 täispikka päeva veeta!!! Meeldis mulle siin aastal 2009, meeldib mulle siin aastal 2010, vaatame, mis saab edasi....võiks isegi mõelda kergele tööotsale ning nautida pikemalt elustiili ranna ääres. Sellest kõigest olen ma unistanud, kuid siiani olen otsuse vastu võtnud, et ringi seigelda, kuna näha on liig palju....Seega saab olema nukker lahkuda laupäeval, kuna Uus Meremaal lõppeb see kuum suvi ära. Hakkab küll sealgi kõrghooaeg, kuid kuuldu põhjal on siiski jahedam....just nagu Inglismaal! Eks kaen kohe üle....Seniks naudin seda kõike, mida pakub Bondi beach. Põgusalt KIIVIDE ( nii nad end kutsuvad ) maale minekust : Olen ootusärevuses, miski on mind alati sinna kutsunud, kuigi pole suurt eeltööd kahe saare kohta teinud. Paljud teist üleüldse teadsid, et tegu pole lihtsalt ühe maalapiga keset ookeani, vaid on North Island ja South Island....seega saab siit järeldada, et mu teadmised on nagu nad on  Ehk see võlubki mind, minna ja avastada imelist loodust, vulkaanimäed, lihtsalt kõrged mäed, järved, suured ja uskumatud rahvuspargid, fjordland, väikesed ja veidi suuremad külad koos oma külaeluga ja palju palju muud!
Hetkel on mul klapid peas ja kuulan Eesti muusikat, kuna see ka ainus, mis mul võtta. Juhtus nimelt väga kurb lugu mu välise kõvakettaga... On teine vaid pool aastat oma elu elanud, kui nüüd ühel päeval viskas vimpka ja arvuti ei tunnista teda enam. Käisin Town Hallis nn ChinaTownis, kus jaapanlased oma IT oskustega ehk suudaksid olukorra parandada. Võeti kuni juppideni kõik lahti ja vastus oli, et siin pole enam miskit teha, kallis mänguasi on hingusele läinud  Mis aga kõige hullem...mul seal peal absoluutselt KÕIK....mu pildid, muusika, filmikogu ja palju palju muud. Aga õnneks sai eelnevalt tehtud üks tark samm. Nimelt Koh Samuil kõrvetasin oma pildipagasi dvd´dele, seega loodetavasti jõuavad mu seiklused Tallinnasse õnnelikult Gerly pagasis! Muidugi ei tõmmanud ma kõiki pilte, seega olen millestki kahjuks ilma Aga mäletamist mööda peaks 99% plaatidel olema, küllap seetõttu ka hing veidi rahulikum. Vastasel juhul....ma parem ei tahaks mõeldagi.....Siinkohal aga tekib küsimus, kuidas oma reisimomente siis salvestada? Mis on see turvalisim koht ?
Igaljuhul...tagasi muusika juurde....Tõnis Mägi ja tema Koit on küll hoopis teise eesmärgiga või suunaga tugev kodumaa lugu, kuid antud hetkel sõnu kuulates, kirjeldab kõik nii lähedaselt mu elu ja paneb tõdema, et Eesti on läbi teinud hiigelsuure arengu ja hüppe tulevikku. Me võitlesime, kannatasime ( muidugi isiklikult ma ei mäleta sellest ajaperioodist midagi, kuna olin liig noor ), kuid saavutasime oma vabaduse ning tänu sellele on nii palju uksi meie kõigi jaoks avatud. Isamaa armastus koos „Koiduga“ annab suure sügava tunde ning sõnadel kõrvus kõlada lastes võimendub kõik ja paneb mind olema tänulik ja õnnelik selle võimaluse üle....võimalus avastada maailma, näha uskumatuid paiku, olla vaba kui lind vabal maal, kus ma ei pea järgima kellegi reegleid. Me pole enam orjarüüs, oleme oma seljad sirgu löönud ja liigume aina valguse suunas...Me oleme võitnud palju ja kui sellele mõttele püsima jääda, tekib pähe nii palju sooje tundeid kodumaa suhtes!
„Murrame kõik, et vabana saaks hingata taas....Nõul, ühisel nõul, ühisel jõul, me suudame kõik....Ees on ainus tee, vabaduse tee, teist ei olla saagi....Võim, valguse võim, priiuse võim, läheme koos....Usk, edasi viib, taevane kiir, saatmas on meid....“
Kui võimalus ja õige ajastatus, kuulake seda lugu !!! Kuulake sõnu ja mõelge, mis toimub !
Muidugi on kogu Eesti kullafond super...Eestlane olen eestlaseks jään, Põgene vaba laps jne .. Äärmiselt nostalgiline tunne ja sooviks, et oleks enam eestlasi ümber, kes jagavad sellest muusikast miskit. Aga ehk on homme õhtul see võimalus, kuna Bondi lähistel elavad hetkel ka Arne ning Tanel, kellega samuti Outlandis pulli ja karmi higi sai valatud, jõulud koos veedetud jne. Toredad kodumaalased ning ei saa ära öelda võimalusest jagada ka nendega elumuljeid ning luua uusi ühiseid hetki!

Aga oma kogu jutuga tahtsin ma jõuda tagasi Taimaale, kus sai 6 pikka päeva ja ööd veedetud Gerly ja meeskonnaga! Alguse sai kõik 7. November Patong beachil, Phuketis. Ise olin pika pika bussireisi seljataha jätnud, ligi 10h. Pidin Phuketis olema algse jutu järgi 16.30, aga ohhooo, nagu ikka, asjad ei liigu plaanipäraselt ning alles seitsme ajal sai kott taas nurka visatud...ja kohtumine teoks. Rõõm oli suur ja kogu me koosveedetud aeg oli suurepärane. Veetsime päevi rannas lebotades ja paljupalju ujudes. No tõesti, olime kogu aeg kui kalad vees ja nii igal päeval! Ikkagi eestlased....

Meie suurimad teod....SEIKLUS NR 1 - OTSIDES ROBINSON CRUSO`t

Rännak üksikule saarele...noooh....vähemalt mõte eksisteeris kui selline. Kogu meie trip oli üks suur organiseerimatus AGA ....mitte miski ei läinud viltu, kõik realiseerus ja ehk isegi paremal kujul, kui suure planeerimise peale oleks välja kukkunud.
Nii siis hommikul lasime end taksol sõidutada Rawang sadamasse, kus uurisime pikasaba paadi juhtidelt, kuhu saarele võiks minna, et saaks killuke privaatsust, jupike rannajoont ja paar bungalow´t ööks? Soovitati Coral saart. Mis siis ikka...läheme sinna. Edasi hakkas trall pihta õige paadijuhi valikul! Hinnapakkumisi neljale saime seinast seina....muidugi püüti meid ilmselgelt nöörida, kuid õnge me ei läinud, jäime enesele kindlaks. Muidugi suurema töö tegi Gerly, temal seda kauplemisoskust ikka jagub, seega saigi ta alati ette söödetud! Tubli töö! Kui algul pakuti meile üht otsa 1500 bahti eest, siis Coralile jõudsime 800 eest. Ja saime ikka nöörida, kuna juba saarel olles saime tagasipileti hinnaks 700 bahti....
Ühesõnaga...mina, Gerly, Germo ja Silver karkudel ( kurb lugu rolleriga ) seadsime end sisse paadis ning peale 25 minutit olime randunud Coralil. Ütleme nii, et jäi see kiirvisiidiks. Otsisime koheselt edasipääsu võimalust, kuna unistuste täitumisega just tegu polnud. Meie laius põgus rannajoon, mis kihas jaapanlastest. Vaata, et laiaks ei astu....Tegid seal paraseilingut ja kui hanekari oodati sabas, et saaks paariks minutiks taeva alla hõljuma ja jalgu saputama, sest oi oi kui hirmus ju. Üks tädi tahtis maandumisel suisa võssa lennata...Nii et kõigile meile oli ilmselge....KAOME SIIT JA KÄHKU ! AGA KUHU ?
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Puht juhuslikult ranna paremas ääres oli väikene söögikoht, kus onu rääkis inglise keelt. Kurtes talle oma murepoisikest, hakati meile uusi variante lähistel välja pakkuma ja lõppes lugu sellega, et istusime taaskord paati 700 bahti eest ja viidi meid Koh Lon saarele. Seal PIDAVAT olema mitmeid rannajooni, kuhu saab jalutada mööda dzunglirada, puudust pole bungalow´test et öö mööda saata ning kohalikud saarlased pakuvad ka odavat kõhutäit. Tundus nagu liiga hea, et olla tõsi! Ja nii oligi....
Jõudsime saarele, kus alguses võtsime sadamasillast suuna vasakule...lihtsalt huvi pärast. Jõudsime kuhugi luksuslikku majutusasutusse koos restoraniga. Nägi välja kenakene küll aga öö eest tahtsid vist miinimum 3000 bahti. Kuna päev oli alles noor, siis hakkasime niisama edasi kõmpima, sest kuskil peab ju mõnus rannajupp olema. Jalutasime mööda metsa ja leidsime natuke liiva. Kogu ümbrus oli aga jube räämas ja ujuma ei kutsunud küll miski. Kerge peatuse me seal siiski tegime, püüdsime ka kookost palmi otsast kätte saada, kuid ebaõnn! Järgnev mõte oli ette võtta metsarada, mis tundus tähistatud olevat, aga tont seda teab, mis siltidel seisis, kuna kõik puht kohalikus keeles. Võibolla oli räige hoiatus Aga siin me oleme ja võtame kõik, mis võtta annab. Nii me sammusime dzungli tihedusse, Silver ikka kargutades, aga ära käisime! Kõmpisime ja kõmpisime, jõudsime jõeni, ületasime, vaatasime edasi ja ühtäkki oli rada kadunud. Ümberringi olid vaid kautzuki puud ja koguti hoolega kummi! Päris huvitav. Olin eelnevalt suuri salusi näinud väikeste püttidega tüve küljes ja ei osanud bussiaknast vähimatki oletust luua, millega tegu. Naljakas oli katsuda, pehme ja kohati lögane. Aga nii siin Tais on, kõike looduslikku kasutatakse maksimaalselt ja vaimupuudust neil pole. Silmad lahti hoides näed tõsist looduse praktilist väärtust. Näiteks jäi turul silma, et kandikutele pandi suured banaanilehed, mis meie mõistes oleks küpsetuspaber ! Hämmastama panev !
Aga arvasime meie siis, et oleme eksinud ning vaatame natuke tagasi. Uut rada me ei tuvastanud, seega pakkusin välja, et vaatame ikka seda sama kohta, see peab kuhugi minema...Ja välja me dzunglist saimegi. Ühel hetkel tekkis tagasi rada, mida vast küll poldud ammu kasutatud, kuna ämblikuvõrke võis kehal tunda liialt ja üleüldse igast looduslikku elu. Kõrvus hakkas kohisema miskit lainetuse sarnast ja kõigil kohe meeled ärevil. Ikka edasi ja edasi, kuni jõudsimegi taaskord veepiirini. Jalutasime seda mööda, kuni vastu sattus kellegi isiklik majapidamine. Matsakas tädi, õllekõhuga onu ja suitsu tõmbav noorem poiss askeldasid hetkeni, kuni märkasid meid ja imestunud näod ette löödi! Nii palju saime inglise keeles suheldud, et vastati „No english „...seega oli suht peata olek meil. Püüdsime ikka uurida, kas siit saab kuhugi edasi, kus on me bungalow ja kust saaks süüa. Kasutusele sai võetud käte abi, patsutatud kõhule ning rüübatud olematut kruusi, mis on ju siililegi selge. Tädikene kappas tuppa ja naases mitme paki küpsiste ja maasikajoogiga....Uskumatu sõbralikkus ja vastutulelikkus. Kõhuga onu haaras ka wau wau MOBIILTELEFONI, ajas miskit omas keeles ja andis toru edasi Gerlyle, kes omakorda hetke pärast mulle. Teispool otsa oli justkui kõrvulukustava kisaga tailanna, rääkis küll enam vähem inglise keelt. Saime nii palju asju aetud ja selgitatud, et 10 minuti pärast pidavat miski paat meile järgi tulema, koos söögi ja kõigega. Hmm punkt üks....keegi ei osanud seletada kus me oleme...kuhu tuleb see pagana paat ? Punkt kaks....Lon saarel ei pidavat olema ühtki bungalow´t !!! Päääääris hea variant! Aga meil oli tuju laes, sest midagi sellist sa ju turismireisiga ei näe ja päris igal sammul ka ise ei satu ! Kuna me eelnevalt soovisime kookost katsuda, siis tegelikult polnud meil küpsiste ja magusa joogi vastu suurt huvi. Viitasime maas lesivatele kookostele ja terariist käes löödi neljal katus pealt...Meil kotis kõrred ja rüüpasime justkui oma lemmik kokteili. See oli nii hea, nii värske ja kosutav! Lasime hiljem kookose ka puruks lõigata, et süüa valget sisu, mis oli veel topelt hea. Toodi ka lusikad....Ei suuda siiani imestada nende lahkust! Tundub aga, et kookos on kõigi lemmik. Jättes maha liivale ühe andidest, lendasid kohale kaks kana ja kiisu, kes usinalt lasid heal maitsta Täpselt nagu meie...teavad, mis on hääääää!
Kogu hetke kogesime me samal viisil, midagi kirjeldamatut ja midagi, millest ei osanud isegi unistada! Vot nii hea oli...Edasine, mis teeme-kuhu läheme, oli peast pühitud...need hetked-need tunded-need ei unune iial! Midagi, mida kodus sa ei koge iial!!!
Meie kümme minutit sai kiirelt täis ja paait ei kuskil. Lõppes kõik sellega, et majapidamisest leidsid tee päevavalguse kätte veel noormehi ning sekund hiljem oli kõik taaskord oma pikasaba paadi istmel, minemas kuhugi......Ühine meel ütles, et täname 100 bahtiga perelahkust. Ei tahtnud tädike kuidagi rahavastu võtta, pea pressisime selle talle pihku! Paadilt tegime lehva-lehva ja minek. Heh...viidi tagasi meid alguspunkti. Mis siis ikka, vaatame, mis on sillast paremal pool! Silver ja Germo tõttasid eespool ja neile järgi jõudes, olid nemad juba taaskord peatunud ja ajasid juttu tai mehega, pisike ja nääpsuke nagu nad kõik! Ja tema suust saime kuulda, et ei leidu Lonil ühtki super privaat rannajoont, ei kohalikku sööki ega ööd bungalow´s. JEJEJEEEEE!!! Onul endal oli „uhke“ majapidamine koos lõhkiste aknaklaaside ja prügilaga otse maja taga. Kõik sujus nii kummalisel kombel ja minutid hiljem vaaritas see sama onu meile koduseid pannkooke kondenspiimaga. Viisil, kuidas koogid valmisid, oli uskumatu! Taignast ei tea me midagi, aga see pandi pannile, sinna löödi paar muna ja lasti küpseda oma vajalik aeg. Maitse oli suurepärane ja suus sulav! Eelsöögiks pakuti puuvilja. Isegi kohvi oli „menüüs“, kuid ei tahtnud liialt end pealt tükkida! Ajasime onuga paar sõna hääd juttu, kaua saarel elatud ja mis värk on üleüldse! Tal endal olevat metsa sees väikene onn, kus me võiks öö mööda saata. Minul ja Gerlyl oli vaim igati valmis, sest iga päev midagi sellist ei koge, kuid meie toredate poiste mõtetest võis vastupidist lugeda....Õigemini sai see selgeks peale kerget vihma. Pannkoogi järgne tee viis meid tagasi rannajoonele, kus naispere oli ühel nõul, et vahet pole, teeme ära ja magame siin.....Aga oleme siiski ühine meeskond ja tulime vastu meesperele, kes suuremat luksust ja naudingut öisest rannal magamisest või onnist metsas, ei näinud! Sebisime enne tõelist pimedust endale paadi tagasi mandrile. Mina, Gerly ja Germo tegime kiirvisiidi pannkoogi onule, pistsime pihku kerge numbri ja ütlesime ei hommikusele kohvile ja söögile...
Kokkuvõttes me ei leidnud seda, mida otsima asusime, kuid saime päevalt palju palju enam!

SEIKLUS NR 2 - KHAO SOK RAHVUSPARK 11.11 - 13.11

Silver oli tõhusa eeltöö teinud ja piltide pealt tundus kui muinasjutt! Selles reisis ei olnud meil vähimatki pettust esimesest hetkest peale. Kõik sai alguse neljapäeval Patongis, kust tahtsime rentida miskit auto moodi. Aga nagu ikka, olime omadega alati niii viimasel hetkel, seega kuni varahommikuni meil neljarattalist tagumiku all polnud. Minul oli ainukesena kohalik number telefonis ette näidata, seega sai traati tõmmatud nii mõnelegi, kuni hommikul kell 9.30 saime jaatava vastuse, 700 bahti ööpäev 20 aastat vana jeebi eest ja andke tuld. Mõeldud-tehtud, sest odavaim hind üleüldse....Ainuke mure oli algul autojuht! Selleks pidi olema härra Germo isiklikult, kuid keda öö jooksul koju polnud ilmunud, oli Germo...Teadvustades endale, et isegi, kui ta rajalt maha võtame, on mees alko mõju all, seega juhtpulti peaks istuma mina, mille vastu mul muidugi miskit polnud! Täitsime tähtsad ankeedid, lisararaha 200 bahti päevas pidime maksma, kuna Phuketi alast väljume, passi andsin panti ja võtmed sain kätte. Sekund kaks hiljem naasen ka Germo, kes vapralt oli nõus algul rooli istuma ja tundus täitsa kaine poiss. Saime sõita nii kilomeeter ja pool kui okooo....bensiin otsas Mis siis ikka, tõmbasime end tee pervele ja Gerly-Silver läksid kütust tooma, mis veaks meid välja lähima bensukani. Ja siis just samal hetkel tuli nurga tagant välja too sama mees, kes auto rentis. Kuidagi ei klapi miski ja ei tundu olevat saatuse märk. Pigem pakuks, et nad teadsid vähese bensu olemasolust,millega kaugele me ei jõua ning nende jaoks see puht raha teenimisvõimalus, kuna põrutasid ise abivalmilt koheselt kütust tooma ja sisse kasseeriti väikese koguse eest mõnus summa...Tundub enam kui loogiline, sest kuis muidu nad nii muuseas oleks samal ajal samas kohas ?
Peagi autol hääled taas sees ning algas edasine teekond! Kogu tripi läbisime ilma konkreetse kaardita, oli ainult Lonely Planet´i üldkaart kogu Tai kohta Gerly olevat algul eeldanud, et vajame suisa gps´i...HAHAAA....Neljapäeva eesmärk oli sõita õhtuks Khao Sok´ini, otsida öömaja ja olla reede varahommikuks triksis-traksis. Ilmadega vedas meil hullupööra, terve neljapäeva saime vihma ja veelkord vihma, kuid reedel siras terve päeva päike kuni pimeduseni, mil natuke maad sai kastetud.
Poole päeva peal vahetasin ma Germo roolipositsioonist ning prõnn prõnn kapriisse siduriga sai auto taas veerema. Kohati ei saanud ma viiendat käiku sisse või siis püüdsin edasiminekuks tagumist käiku :D ei tahtnud hästi töötada....Suuremaid pause ei teinud, sest mis sa vihmaga ikka lolli mängid. Üle küll vaatasime tsunaami tagajärjel kaldale uhutud laeva, mis oli ligi 2 km maismaale liikunud. Täiesti HULLUMAJA, mida see meeletu laine enesega ikka kaasa tõi. Vahtisime ka pilte seinalt ning oli silmi punnitama panev. Rand täis laipu, kel puudusid käed, kel jalad, kes oli kuskil vahel kinni jne! Ühesõnaga kohutav pilt!
Ümber laeva ringi jalutades leidsime kolm kutsikat, nii armsad ja üks neist oli uudishimulik. Sai ta sülle võetud ning hakkas sõrmi lutsima või siis andis lihtsalt musi. Hirm kahju oli nii mul kui Gerlyl, poisid pigem ah kuulge kuulge...aitab küll Meie aga ei saanud, süda läks härdaks ja oleks vaid süüa olnud...Kaasa oleks ka hea meelega nad võtnud. Ja nii need koerad seal Tais elavad, kohtad neid igal sammul! Aga olgu liigume edasi...

Ühel hetkel jõudsime suuremast linnakärast eemale, ümberringi laiutas tohutu lopsakas loodus oma uhkes roheluses. Mäed ümberringi ja käänulised teed. Hästi lahe vaatepilt! Mööda sellist teed rallides oma roostetava autoga jõudsime enne kuut õhtul sihtpunkti, nimeks Khao Sok! Esimene plaan oli leida ööbimine, mille peale kerget turu uuringut ka leidsime. Elasime neljakesi ühes toas, kus oli kaks suurt voodit, oma rõdu ja dušš ning nahkhiired, kolli häält tegevad konnad ja kanu taga ajav kukk Kuna poisid eeldasid, et mul Gerlyga energiat küll ja enamgi veel, siis homset tuuri võiks minna uurima just me kaks, nemad jäävad peale pikka kurnavat sõitu puhkama...ning süüa ootama
Ei pidanudki pikalt otsima, kuni bookisime järgnevaks hommikuks just meile sobiva tuuri, 2000 bahti nägu! Hinnad olid kõikjal sellised, kuid just ses ühes kohas saime kõik, mis tahtsime. Niisiis: 2 hommikusööki, lõunasöök ja õhtusöök ( kõik need olid äärmiselt maitsvad ja rikkalikud), pikasaba paadi sõit mitmeid tunde kaljude vahelisel järvel, koopa külastus ja dzungli matk, transport hotellist alguspunkti ja tagasi, ööbimine järvepealsetes bungalow´des, night safari! Ja peale selle veel äärmiselt tore giid ning lihtsalt imelised elamused ja mälestused! Maksa kogu seikluse eest selline summa, on naeruväärne, liiga hea et olla tõsi. Muidugi kui loogiliselt mõelda, siis isegi selle 2000 bahti näo pealt teenivad nad suurt kasu, kuna mis kulutusi neil endil selle ööpäeva jooksul on ? Mitte palju...kuna kala püüavad järvest, kanad munevad tagahoovis, ananass kasvab ka kuskil oma kapsamaal ehk kogu toidukollektsioon on liig kergelt kätte saadav. Usun, et pesu pesevad nad ka käevahel, sest milleks raisata elektrit.... Ainus kulu, mis neile tekib on kütus.....Aga see selleks. Parem aitame kaasa, et nad saaksid kohta korras ja kenana hoida ning arendada edasi, kuna plaane tundus neil olevat!

12.11 VARAHOMMIK - ME OLEME VALMIS !

Ukerdasime voodit kaitsva sääsevõrgu alt välja, kiire pesuring, autole taaskord hääled sisse ja hommikusöögile. Sealt istusime meie neli pluss kaks neidu Kanada Prantsusmaalt ( mis oligi kogu meie reisi kamp ) miniväni ja sõit sadamasse, koos kerge turupeatusega, võis alata. Olles jõudnud sadamasse, tuli igaühel osta 200 bahti maksev rahvuspargi sissepääs, peale mida kupatati meid paati ja mootor tõmmati käima. Meeskond EESTI oli ikka tipp tasemel. Me kasutasime kõiki luksusi ja võimalusi, mida see reis pakkus. Võtsime päikesest kõik, mis võtta andis, seega pluusid jms lendas seljast, samal ajal kui teised kaks praadisid end läbi riiete. Hiljem selgus, et nad eeldasid kehva ilma ning jätsid kõik suvise maha...halloooo....nii kana ka olla ei saa!
Fotokas oli pidevas tööhoos, sest vaated olid ahhetama panevad. Istud vanamoelises paadis, ümberringi tohutud kõrged kaljud ja järvevesi mõnusalt sinine. Ligi peale poole tunnist sõitu tegime väikese peatuse, kus Ja või siis Rambo ( meie giid ) pakkus võimalust supluseks ja kaljuhüpeteks. Germo ees, mina järgi ja Gerly kolmandada sulistasime ja jahutasime endid. Kahju kohe Silverist, kes algul ikka püüdis oma haavatud jalga hoida, kuid hiljem lõi ta kõigele käega Tüdrukud istusid vapralt paadis ja jägisid meie etteasteid. Mööda kaljuseina sai kõrgustesse ronida...Germo ja Ja käisid ikka päris mitme meetri peal ära, mina isiklikult veidi põnnasin, omades eelnevat kogemust Austraaliast! Aga hüpped sai sooritatud ja lapselik tunne sisse loodud! Terve reedese ja laupäeva hommikupooliku veetsime me palju magedas järvevees! Ja oleks võinud sinna jäädagi!
Peale kerget värskendust liikusime edasi, kuni hakkas eemalt paistma see, mis oli me tripi üks suurimaid ootusi....JÄRVEPEALSED BUNGALOW´d.....Ja täpselt nii oligi! Peale meie seal suurt rahvast polnud, mingid tai linnavurled, keda pidasime algul jaapanlasteks oma koomiliste tegude põhjal ning punt venelasi, kuid õnneks elasid nad oma elu ja suurt lärmi taluma ei pidanud!
See koht oli uskumatu, rahu ja vaikus, midagi ennenägematut. Kõik oli ehitatud kas siis suurte puutüvede najale või pambuslattidele ja nii me õõtsusime.Tuumikuks oli restorani pool, kust paremale ja vasakule jäid rivis pambusest onnid, madratsiga põrandal ja seal me oma öö mööda veetsimegi. WC ja dušš asus üleval mäe tipus, kus avanes potil istudes päris hea vaade...Muidugi libedaga oli kohale saamine problemaatiline, seega sai paaril korral ka oma putka tagust kasutatud
Peale suurt lõunasööki käisime dzunglis jalutamas ja külastasime koobast. Ka sel tripil sai tõestust kohalike ideederohkus. Võsast ja lehtedest punuti meile mütse, tehti veepudeli hoida ja vilepill...Lihtsalt vinge. Kerge jalutuskäigu järel läbi tiheda metsa jõudsime taas järveni, kus istusime pambuspaati! Koosnes mitmest pambusekihist, paar plaati risti istumiseks panud, mootor taga ja sõiduvahend valmis! GENIAALNE. 15 minuti järel olimegi koopa suus ees. Et kottpimedust vältida, pani Ja enda seljale aku, mis oli ühendatud lambiga ja valgus saabus! Taaskord geniaalne Näha oli palju huvitavat, enim meeldisid mulle kujutised, mida pikema vaatlemise korral märkad. Näiteks kohtasime vanamutti....
Ringreis tehtud, asusime tagasiteele. Eemalt märkasime, et peagi saame kõva sahmaka kaela ning olime just parasjagu kõmpimas, kui kukkus kallama. Siinkohal taas pidin ennast kiruma, kuna muretsesin eelnevalt 15L veekindla koti aga mis maha jäi.....? Õnneks Ja oli abivalmis ning lasi kõigil oma vajaliku kraami oma kotti pista. Ehk küll siinkohal meie kaasreisijatel oli kehva ilma hirmust kasu, kuna vihmakeebid lendasid selga, meie aga bikiini ja püksi väel, mis ajapikku tekitas suure külma tunde, eriti kui olime tagasi paadis ja sõitsime ööbimiskohta. Tundus nii tuuline ja jääkülm. Vesi see eest oli kui supp, ning kohale jõudes hüppasime kõik „mullivanni“, haarasime päästevestid, et mitte ise liialt vaeva näha enese vee peal hoidmisega. Ainus, mis puudus, oli kokteil...
Kella kuue paike hakkas hämarduma, seega tõmmati generaatorist tööle elekter Ja meie avasime rummipudeli...kutsusime tüdrukud ka punti ning hiljem ühildus meiega ka Ja...ning kuni poole ööni sai bungalow esisel terrassil juttu aetud. Uni tol ööl oli magusam kui mesi. Ainus, mis meid kurvaks tegi ja teeb ehk siiani on tõdemus, et veetsime Khao Sokis liialt vähe aega. Aga ei osanud ju asjast eelnevalt midagi konkreetset arvata! Seega, kel plaanis kunagi seda trippi teha, võiks planeerida vähemalt kolm ööd järvepealset elu, see elamus on seda väärt!! Midagi sellist polnud keegi meist iial kogenud.....
Laupäeva hommikul ajasime end maast lahti kuue ajal, et minna kajakiga tiirutama. Enne seda muidugi kerge suplus, kuna vesi soe. Supluse tegin ma ka keset järve, sest vesi ikka soe...Ja tagasi jõudes sai vettehüppeid sooritatud, nii et bikiin pidi seljast lendama...Nii vaba ja muretu tunne...Kellelgi polnud tahtmist tagasi mandrile naaseda, et istuda taas tunde autoistmel ning veeta öö möllumeelses Patongis!
Reaalsus aga jõudis kätte ning ka fakt, et too õhtu jääb meil ühiseks viimaseks, kuna homme päeval lendan mina edasi Syndey suunas...Gerly ja Silveriga käisime sushi restoranis, mis oli uskumatult hea, kõigil kõhud punnis ja uni tikkus peale. Germo sai kuskilt miskit kõhuhaigust, mis aheldas mehe mõneks tunniks voodi ja wc poti külge Suhteliselt hilisel kellaajal hakkas meil eluvaim tagasi tulema, Gerly küll põõnas pikalt, kuid ajas end maast lahti ja läksime koos ööelu kaema, mis kestis meil kuni 6.30 hommikuni hahaaa....Oli vist vägev õhtu või mis ? Magada sain 2 h, sest enne ära sõitu vaja kraam kokku pakkida. See lõi suure augu mu unegraafikusse ja vältas paar päeva, enne kui peale pikka lennureisi lõpuks unevõlga tasusin!

Hüvastijätt sõpradega oli raske, silm märg, sest koos sai palju kogetud, ribadeks naerdud ja kes teab, mil teed taaskord ristuvad. Aga noh, selline see rändurielu on ja egas me siis ju maamuna pealt ära kao. Ja üleüldse....lahkumised on ju alati rasked! Peale saupakaad lendasin ma äärmusest äärmusesse ja tõsiselt. Kontrast Tai ja Austraalia osas on tohutu, olin juba unustanud....Esiteks tohutud linnad, tsivilisatsioon, teiseks KALLIS elu, rahal sootuks teine väärtus, kuid tuleb end ümber seadistada ja mitte elada enam Aasia hindades! Vähem stressi ja pinget Ning kolmandaks....wooou päikene.....olin eile vaid mõne tunnikese murul pikali ja tundsin kohe, et kiirgab kuumemalt. Õhtul märkasingi, et sain ka lõpuks punanaha sündroomi,küll õrnalt, aga ikkagi! Tais oli tunne, et üldse ei võta, samal ajal, kui Gerly ja meespere ikka - kellel on kõvem rant - mängu mängisid. Et siis 2,5 kuuga võib nii paljugi ununeda...
Kiirkorras sai viimaste aegade toimunu edastatud, eks telgitagusi teame meie.....

Kõike paremat ja uute kohtumisteni juba Uus Meremaa muljetega !!!

Koh Samui – Phuket, Patong

Olen hommikusel praamil ja seljataha sai jäetud kallis kallis Koh Samui, Lamai Beach, White Sand Bungalow....See lahkumine peale 16 pikka päeva-ööd oli raskem, kui ma arvata oskasin! Hommikul kell 6 helises mu äratuskell, et võtta varahommikune dush, pakkida see viimane ja olla valmis minekuks. Enne pesu panin pähe meeldiva muusika, saunalina ümber jalutasin rannale ja pistsin viimast korda oma varbad siinsesse vette. Polnudki seda ammu saanud teha tormi tõttu. Tunne oli õnnelik, vaba, samas kurb, et see kõik jääb nüüd seljata....Naeratasin hommikupäikesele!
Julie ja Kerry tõusid üles 7 ajal....oli äärmiselt kummaline tunne neid viimast korda näha, vähemalt mõneks pikaks pikaks ajaks. Sisenesin nende nö office´sse, kus Kerry sõbralikult pakkus kohvi. Pancake jooksis ringi ja meie juurde tulles kallistasin teda tugevalt. Ustav ja truu sõber, kes väga viis mu mõtted mu oma kutsadele kodus. Dixi, Rolli ja Rika...mu vaieldamatud kolm lemmikut, kelle krutskitest tunnen puudust....täitis õnneks selle tühimiku need 16 päeva Pancake.
Voodist üles ajas end ka Julie, hommikumantlis tuli trepist alla, võttis samuti tassi kohvi ja nii me oma viimased 30 minutit koos istusime ja juttu ajasime praegusest hetkest, koos veedetud ajast ja mõtetest tulevikus. Sõnu leidmata imetore hetk....Kahekesi olid nad mulle tõesti kui oma pere, justkui ema isa, samas kui väga lojaalsed sõbrad!
Kell liikus liig kiirelt ja Julie ütles:“Little Miss Anneli, I think it´s time for u to go. Don´t miss the bus!“ Vaatasin viimast korda üle oma pesa C1, parim tuba,mida iial tahta, parim paiknevus kõigi teiste ees. Otse vaade ookeanile ja 5 sammu office´ni. Lootsin, et saan oma pagasi seekord pakkides kergemaks, kuid miskit imemoodi on ikka pungil täis. Eks mängib rolli ka see, et ostsin odavat riietust uue farmitöö jaoks Uus Meremaal, kuna siit seda tehes säästsin hulka raha. Seega kui kord tööga taas ühel pool, saan koti mõne võrra kergemaks. Loodetavasti
Asetasin asjad veel viivuks Julie ja Kerry ukse ette. Tegin suure suure kalli Pancake´ile öeldes, et hakkan teda igatsema, kuid näeme varsti Käes oli ka viimne sõna mu kallikestele. Pisar tuli silma, kui uksest sisse astusin....Tugevad kallistused ja nende parimad soovid mulle edasiseks. Olid nemadki kurvad mu lahkumise üle, Julie pidavat mu naeratust igatsema hakkama...
Mõtlesin neile palju omalt poolt öelda, kuid sain selle kõik kokku võtta paari lausega....“Tänan teid kõige eest, see oli parim aeg ja koht iseenda tasakaalu ja rahu leidmiseks, kuhu ma peale ligi 15 kuud rändurielu sattusin. Ja ma ei pea teile vast midagi enamat lisama,kuna just teie teate, mida tähendab olla osake White Sand meeskonnast, te teate selle paiga väärtust ja mida inimesed, kes end sisemiselt avada suudavad, siit saavad!“ Nad mõistsid mind 100% ja lisasid paar head mõtet omalt poolt. Nii armas, soe ja igatsust tundma panev.
Eile kirjutasin neile külaliste raamatusse. Viimane postitus oli augustikuust, ja enne seda ka suhteliselt ammu aega tagasi. Plaan oli mõne reaga piirduda, kuid oma kirjutamissoonega ei saanud üle ega ümber ning kokkuvõttes sai kokku kaks pikka lehte. Kusjuures eesti keeles, mis oli Julie soov....Et kui keegi taaskord Eestist tuleb, siis tõlgib mu loo....Kuna ma aga esimene eestlane neil, mille üle nad äärmiselt õnnelikud, et White Sand uut verd sisse sai  , siis mainisin omalt poolt, et võibolla olen see järgmine eestlane ma ise hahaaa....ja saan oma jutu neile edastada ning ehk ise ka üllatuda, mis eile paberile sai. Printisin kolm fotod, millest kaks läksid albumisse ja pilt Pancake´iga sai raamatusse. Parim foto ja Julie lemmik....
Aga...aeg on edasi liikuda, kuna sellise tee olen valinud ja õnnelik selle suurepärase võimaluse üle. Nähes Julie´t ja Kerry, kuhu nad omadega jõudnud on ja millist rahu – õnnelikkust nad enesega kaasas kannavad, sain enam kinnitust ja edasiviivat jõudu. See on imeline, justkui muinasjutt. Muidugi võib kõrvalt vaatajale jääda mulje, et elangi muinasjutus, pole probleeme, muresi jne...Elu nagu LILL !! Kuid oh ei, palun kindlasti mitte nii mõelda. Meil, seljakoti ränduritel on omad väikesed pead vaevama panevad situatsioonid jne. Loomulikult kõik see on köki-möki argimurede kõrval, mis oli osake mu kodumaise igapäeva elust...Aga seda tunnet ma ei suutnud taluda, liiga palju halli masendust eneses ja ümberringi, mis ei lasegi end vaba ja muretuna tunda, ei lase olla ÕNNELIK! Alati on kuhugi kiire, vaja langetada tähtsaid otsusi, käia vähemalt 5 päeva nädalas 8h töörindel, et maksta eluaseme, arvete ja veelkord arvete eest. Kanda koormat riigi ees, maksta makse, makse ja veelkord makse. Muidugi maksin makse ma ka Austraalias ja osake sellest sain tagasi, kuid kogu see ülejäänu....OLEMATA MURE! Loomulikult on su enese teha, kas lased end mõjutada hallist, endasse hoidvast ja negatiivsest massist, kuid põhjamaalasele omaselt on liig lihtne sattuda kõigest sõltuvusse ja käia klapid silme ees ning nähes ainult seda pisikest trajektoori enese ees, mis pole just vikerkaare toonides! Olles eemal olnud pikalt, tõden, et armastan Eestit, nii pisike, kuid palju pakkuda, näha ja kogeda! Meie saarte rohkus, meri kahel rannikul, järved, metsad, pikk ajalugu ja imetlusväärne arhitektuur. See on väärt palju ja see teebki Eesti üheks äärmiselt kauniks, armsaks, huvitavaks paigaks siin suures maailmas. Ma jumaldan Saaremaad, meie väikene, samas suur Nupu talu on kerkimas millekski väga eriliseks ja kalliks, kuhu kõigil on alati hea meel tulla. Veeta kasvõi kerge nädalalõpp koos kuuma leili ja õllega või istuda ümber lõkkeplatsi, mis oma kätega sai aastaid tagasi rajatud. Põllult käruga, mitmeid raunde tehes, sai kokku veetud lahmakaid kive ning mitmemeetrine ring moodustatud.
Ühesõnaga on meie kodumaa äärmiselt meeldiv koht siin planeedil ja kindlasti on võimalik elada positiivset ja õnnelikku elu, kui oleks võimalik muuta toda halli massi ja negatiivseid emotsioone. Kui inimesed suudaksid rohkem üksteisele naeratada, tunda enam ühtekuuluvust, aidata hädasolijaid ja mitte mõelda liig palju rahale. Minu meelt möölda on see üks suur kurjajuur. Silmaotsas ei salli, kui eksisteerib mõtlemisviis, kus mul peab olema see kõige parem auto ja elamine, ning vaadatakse nina viltus, kui a´la sisened pubisse, Rimisse või kuhu iganaes veidi aegunud moe või aukus püksiga. Halloooo, mida see näitab, kas viks ja viisakas, Gucci ja Mucci näitab seda tõelist sina ja teeb sinust selle super mõnusa inimese? Noh, eks paljude peas see sellisel kujul eksisteeribki ning seda mõtet muuta pole võimalik, kuna kõik on kinnistunud ja ei osata mõelda, et kõik võib olla palju palju lihtsam....
Ma olen oma kogemuste põhjal mõistnud, et täiesti arulage, kui püüad välja näha, käituda ja elada nii, nagu keegi x isik või isikud seda sinult ootavad. See siin ja praegu on sinu elu. Eks igaüks elagi nii, kuis tundub õige ja mis õnnejoovastust annab...inimesed on erinevad, nii ka mõtlemisviis ja käitumismallid. Ja tegelikult ei räägi ma ainult Eestist, selline kinnine olek, auahnus ja külmus eksisteerib liig paljudes Euroopa riikides. Peab päris paika ütlus põhjamaa riigid....viibki ju mõtted see millelegi külmale ja mitte avatusele. Loomulikult on aga kõik kinni inimeste peas....Kui vähegi võimalik oleks, sooviksin kõigile kogemust Taimaal, kuna suure tõenäosusega ei saa keegi minust suurt aru ja peab mind puhta segaseks oma rahu – vaikuse – tasakaalu leidmise jutuga . Kui vaid oleks võimalust, siis olen enam kui kindel, et Tai oleks just see riik, mõistmaks minu mõtet, mis polegi ainult minu....Ühes paadis istun VÄGA paljude inimestega tervest maailmast! Kindlasti ei leia seda, millest räägin, sisutihedast Phuketist, Bangkokist ja teistest linnadest. Tuleb võtta pikem aeg ja veeta see rahumeelsel saarel, kus puudub sigin-sagin, ümber sõbralikkus, ookean, rannaliiv, palju päikest või siis tormi ( mis juhtus alles hiljuti ) ning hingata sisse, lasta tunnetel mängida ja näha, mis muutusi su mõte ja meel läbi teevad. Muidugi ei tähenda see, et tuled kaugelt Euroopast vms, veedad kaks nädalat ja valmis, oled nüüd uus inimene! Ei ei ! See on siiski pikema ajalisem protsess, suur töö iseenda ja ümbritsevaga, andmine ja vastuvõtmine. Kindlasti ei juhtu siin mingisugust suurt IME, kuid olles ise piisavalt valmis muutusteks, oleks alus millegi uue ja suurapärase suunas rajatud. Ja Tai on selleks kõigeks ideaalne paik maailmas! Muidugi olen kindel, et sama emotsiooni pakuvad oioi kui paljud saared, kus tunned end kui paradiisis. Seega ma ei ütle, et Koh Samui on see ainuõige. Igaüks peaks leidma enesele just parima lahenduse ning peatuma pikemalt seal, kus tunne kõikse õigem ja tugevam!
Kuna aga oli aeg lahkuda taaskord kodunt, siis olen põnevil, mis mu teele edasi satub. Kõike ei saa alati planeerida, mis jätabki alati ruumi üllatusmomentidele. Nädala pärast juba Sydney oma kirevas ja kiires elutempos. Vaatame, kuidas seal hakkama saan, mina ja mu rahu Hahaaa....
Kaks tundi praamisõitu hakkab otsa saama, seega lõpetan oma read, et istuda tagasi bussiistmele järgnevaks seitsmeks tunniks ning kohtuda oma parima sõbranna. Siiani muljetatud vaid läbi arvutiekraani pikkade kirjade teel...nüüd saab kõik teise maigu ning loome koos ühiseid mälestusi!

Niisiis, 22. ´st oktoobrist, mil plaanisin Koh Samuilt jalga lasta, on märkamatult saanud 6. november ! Selles võimsal tormiööl kirjutasin restorani teadetetahvlile kuupäeva 02.11.2010 ja pisikommentaari. Täna juhtis Julie mu tähelepanu, et kuupäev endiselt seal ja viskas nalja, et see puhtalt minu pärast....et mul oleks ikka mõtteis, et iga päev on teine november, seega ei pea ma veel mõtlema asjade pakkimisele ja lahkumisele ning oleksin edasi kallis perekonnaliige. Kaval plaan küll....

Muidugi ei sooviks ma White Sand Bungalow´st lahkuda, siin on kõik olnud lihtsalt maagiline ja kirjeldamatu, esimesest hetkest peale, mil surusin Kerry kätt öeldes:"I´m in...." Ise nad vihjavadki White Sand nimele.....millel tundub tõsi taga olevat. Kõik me siin valget verd, omad ja usaldusväärsed. Absoluutselt igaüks meist ses nö kommuunis teab väga hästi tunnet, mis siin valdavaks saab ja seega üldse ei imesta, et paljud on siia aastateks pidama jäänud.....või siis tullakse kaugelt Euroopast mitmekuulisele puhkusele ja ikka siia samma....White Sand´i Julie Ja Kerry juurde....
Aga ma teadsin, et minu seiklused jätkuvad ühel hetkel nii või teisiti ning täna pakkisin oma elamise kokku, et hommikul 7.30 hakata taas jändama ja kauplema soodsa kohaliku bussi hinna üle, sealt edasi bussipilet tagasi Phuketisse ning Phuket Townist omakorda Patong Beachile. Miks selline äkk otsus lahkuda ? Hmm..lihtne...mu kallis sõbranna Gerly koos Silveri ja venna Germoga saabusid Taimaad kolmeks nädalaks avastama. On neil muidugi äpardusigi juba juhtunud...märksõnaks ROLLER ! Ja pidustustest ei tundu neil puudust olevat...hahaa

Mis me koos edasi teeme, pole veel kindel, seega ongi põhjust aeg ajalt taas mu blogilehte sirvida ning uusi muljeid lugeda Koos saab meil veedetud 6 pikka päeva ja ööd, sest täna bookisin oma eluseikluse uue sihtpunkti 14.´ks novembriks. Või noh mis uus ta nüüd on, heh, lendan lennujaama, kus maandusin 25. august 2009 ehk Sydeny Olen vähemalt kolm päeva oma pead murdnud ja liialt palju tunde läpaka ees veetnud, mille üle üldse hea meel pole, et suuta langetada just parim otsus oma edasisele käekäigule. Võimalusi ju oioi kui palju.. Ja siia kõrvale siis ka lennupiletid ise. Kuna jätnud kõik suht viimasele hetkele, siis muidugi superpakkumist ma enam ei leia kuskilt, kuid hinnakõikumisi siiski esineb mehiselt. Ja muidugi mu enese soovid .... :

• Kaua olla koos Gerlyga, nädal - kaks ?

• Millal ma mõtlen tööle asuda, millal oleks see tagumine aeg, millal kõrghooaja suhtes see õigeim aeg?

• Kas võtta otselend läbi ebookings.com, mida kommentaaride alt kiidetakse ja laidetakse?

• Minna bussiga Kuala Lumpurisse, lennata Sydney´sse ja sealt edasi mu lõpp sihtpunkti ?

• Lennata Phuketist või Bangkokist läbi Perthi Sydneysse ja siis edasi.... ?

• Kas bookida connected flights või otsida seda soodsaimat hinda, aga sel juhul läbi erifirmade, mis seab suure riski, kui üks lendudest hilineb vms?

• Kas vajan turistiviisat Austraalia jaoks, isegi kui istun ainult lennujaamas ?

• Kas veeta hoopis mõned kuumad suvepäevad Sydneys....vaadata üle tuttavad näod ning võtta veel viimast rannamõnudest enne, kui käed taas tõiseks saan ?

Ühesõnaga kõik see on mu peas edasi-tagasi end keerutanud, hulluks ajanud ja otsust edasi lükanud, kuni tänaseni. Tegin südame kõvaks ja Phuket - Sydney saab toimuma nädala pärast, kuna just tollele kuupäevale sain siiski ka suht mõistlikku hinna, 11 950 bahti. Sydneys veedan mõned x päevad ja siis lendan edasi kolme tunni kaugusele Christchurc´i , kus ootamas uus maailm....
Muidugi saab esialgu rahalises mõttes kõik shokeeriv olema, kuna Tai muinasjutuliselt odav elu on mind tugevalt hellitanud. Näiteks sain sõbralt info, et Sydney lennujaamast võta siis 17 AUD eest bussi citysse...ou mai gaaaaad !!! Selle raha eest saaksin ma siin 13 korda oma lemmik suppi süüa ja päriselt !!! Kõik tuleb ümber mõtteis organiseerida, sest vastasel juhul kahaneb kontonumber üllatavlt libedalt....

Aga olgu siis! Torm on nüüdseks vaibunud, täna nägime ka päikest, nii et kõik on normaliseerunud....Ja laevaliiklus toimib, seega parim aeg lahkuda on just HOMME. Seda tunnet, mis siit sain, ei unusta iial....Ja südamest loodan, et tee mind tagasi toob.
Kui keegi on sattumas Koh Samuile, soovitan soojalt Lamai Beachil asuvat White Sand Bungalow....Hind ja kvaliteet, floora ja fauna....SUPER !!! Jagan kontakti ka....

Mõnusat laupäeva jätku ja uute kohtumisteni